Viimane post oli 27.mai. Mõelge ise.

Et ma tahtsin rääkida eilsest, et ma vabandan nende ees kellele põhjustasin sita tuju ja olin vahel ebaviisakas. Sellel on ka põhjus, et ma loodan, et te kunagi saate ka minust aru. Ja ma ei vingu.

Ausalt mõeldes ma kirjutan seda endale siia. See on minu päevik kuidagi moodi. Ma ei kujuta ette ,kes mu blogi loeb või mitte.Kah asi. Aga olge mõnusad.


Praegu joon kakaod ja mõtlen eilsele. Õuduste õudus.

Lemmes pole elus nii palju rahvast näinud. Öösel kui käisin vanaema juures oli ta 240 autopletit müünud alla mereäärde. Aga tore kui inimesed mõistavad kui ilus ja hea koht see on. Oma prahi võiksid ka ainult ära koristada.





Praegu lemmik lugu.

Ok. Ma lähen pärnu. Adios.