naerul suuga.

Tõesti, täna sain ma lõpuks ka ise korralikult ratsutada ja seda treeneri käe all. Teate kaua ma seda teinud ei ole. Sellest ajast, kui ma Hiiumaalt siia tulin. Ja seal viimases kohas käisime enamasti maastikul. Ka see oli tore aeg. Igatahes Rannot Tapale viies eelmine kord arutasime siis natuke ja ema lubas mu viia kuhugi ratsutama. Selle nädala jooksul ma valisin koha välja ja helistasin, panin aja kinni. Täna hommikul me siis asusime teele. Kokku oli 160 km. Edasi ja tagasi. Vändrasse jõudes otsisime õiget kohta ja selle ka leidsime. Pererahvas ( kellest ma nägin ema ja tütart ) olid väga lahked. Palju oli ka muid abilisi ja hobuse omanikke. Seal väikeses tallikeses me ootasime, kuni mul hobuna valmis panti. ( Milline luksus, kas pole! ) Selle aja see me sügasime bernhardiini nimega Beti. Väga mõnus vennike oli. SUUUR. Ema sai temaga sõbraks ruttu. Muidu rääkisime elust ja olust. Tekkis ka selliseid piinlikke vaikus hetki. Ikka võõras rahvas jne. Aga hobuse selga saades oli asi teine. Ilus suur trakeeni mära anti mulle sõita. Nimi oli midagi Besja vms. Ma ei saanud hästi aru. Algul oli küllalt raske säärega edasi ajada teda. Mina , kes pole seda jamh, kaua-kaua teinud. Sõitsin põhimõtteliselt jää peal, aga hobusel olid grifid all. ( need keeratakse hobuseraua alla, et hobue ei libiseks, nagu sellised pooleteise cm pikkused poldid ) Trenni ma ei hakka siin pikalt välja tooma, aga õeldi, et päris lootusetu ma ei ole. Aga TÖÖD on vaja palju teha. Ise ma olin koguaeg arvanud, et jalad on mul kinni, aga võta näpust säär loksus vahepeal ikka hoolega. Suurimad vead olid siis maha vaatamine, sääretöö ja väline ratse läks lõdvaks tihti. Aga treener oli väga mõnus. Koguaeg juhendas ja õpetas ja isegi mu ema kutsus vaatama, et näidata kuidas hobune õiesti astub. Pärast talli jalutades võeti hobune jälle käest ja ei pidanud ise jälle midagi tegeme. Sellest on natuke kahju, kuna siis ei saa hobusega nii lähedast kontakti, kui tahaks. Aga eks teinekord, kui jälle lähen sinna on asjalood teisiti.
Muide ma maksin selle eest ainult 75.- mis on VÄGA VÄHE! Uurisin ka oma hobuse ratsastamisele viimisest ja paistab, et see võimalus on olemas seal. Peab varsti hakkama välja vaatama kohti, sest kui hobune nii vanaks saab ( 3 aastaseks ) lähen mina teise kooli ja mis ratsastaja minagi olen. Mina jäin väga rahule ja ma juba ootan, millal saaks uuesti minna. Seal olles hakkasin ma vanu talliaegu taga igatsema. Oh aegu. :)